Roš ha-Šana
Juutide aasta algab septembris või oktoobris Roš ha-Šana’ga, mis tähendab ’aasta pead’. Sellega algab periood, mida kutsutakse kümneks patukahetsuse päevaks (tuntud ka kui aukartuse päevad), ja mis lõpeb Jom Kipur’iga. Juute julgustatakse neid päevi veetma tagasivaatavalt, kaaluma oma käitumist ja mõtlema, kuidas teha parandusi nii enese kui ka oma ümbritsevate elus.
Roš ha-Šana ja Jom Kipur on suured pühad ning enamik juute peab neid nii olulisteks, et isegi kui nad teisi pühi ei tähista, siis sel ajal lähevad nad sünagoogi, võtavad osa pidusöömingust ning lausuvad palveid ja õnnistusi.
Roš ha-Šana’l ja Jom Kipur’il puhutakse tseremoniaalset šofari ´jäära sarve´. Šofari unustamatud helid tuletavad juutidele meelde nende pikka ajalugu ja iidset lepingut Iisraeli rahva ja Jumala vahel.
Üks traditsioon kutsub patukahetsejaid viskama kõiki oma eelmise aasta patte voolavasse vette. See sümboliseerib uue aasta värsket algust.
Roš ha-Šana algab nagu tavaliselt eelmise päeva päikeseloojangul. Süüdatakse küünlad, õnnistatakse leiba ning veini kohal loetakse kiduš. Valmistatakse pidusöök, mille hulgas on magusad toidud, nagu mette kastetud õunad, mis lubavad, et eesootav aasta on magus.
Erinevatel juudi kogukondadel on selle püha jaoks eri kombed. Sefardid söövad terve kala ja jätavad pea puutumata. See esindab nende lootusi tarkusest pakatavale aastale, et Iisrael oleks rahvaste pea, mitte saba – juht, mitte rõhutud. Aškenazid söövad ümmargust rosinatega haalat, mis näeb välja nagu kroon ja sümboliseerib jätkuvust ning lootust, et algav aasta tuleks ümmargune.
Roš ha-Šana ajal ei sööda hapusid ega kibedaid toite. Mõned
kogukonnad ei söö isegi marineeritud kurke ega oliive, sest ükski terav maitse
ei tohi segada pidustuste magusust. Nauditakse kõiki uue hooaja puuvilju. Mõnes
kogukonnas süüakse ja õnnistatakse pühade teisel õhtul granaatõuna. Vilja
arvukad seemned esindavad loodetud viljakust.
Lisa kommentaar