Puu kujund on juutide elus väga oluline. Ka Toorat võrreldakse mõnikord puuga, kuna see kaitseb ja toidab. Isegi puidust teibaid, mille ümber on mähitud Toora, kutsutakse etzem’ideks ehk puudeks.

Tu bi-Švat’i ajal istutatakse tihti puid ja kogutakse raha metsa uuendamise jaoks. Hiljuti on taas ausse tõusnud vana komme pidada Tu bi-Švat’i Seder’it. Pidusööming algab puuviljade ja pähklitega ning jätkub erinevate mahladega, mis kõik sümboliseerivad looduse ärkamist pärast talvist uinakut.

Tu bi-Švat’i Seder sisaldab kolme rühma puuvilju ja pähkleid – kõvad, keskmised ja pehmed – mis pidavat esindama juutide erinevaid iseloome. Esimesse rühma kuuluvad sellised puuviljad ja pähklid, millel on kõva või söödamatu koor või kest, nagu kiivid, banaanid, apelsinid, ananassid, pistaatsiapähklid ja mandlid. Teises rühmas on sellised, millel on kõva kivi, mida ei saa süüa, nt ploomid, virsikud, aprikoosid, kirsid ja oliivid. Kolmandas rühmas on need, mida saab tervelt süüa, nt maasikad, vaarikad, viinamarjad, viigimarjad, pirnid ja õunad.

Teatud puuviljadel on ka oma kindel tähendus. Näiteks granaatõunad esindavad viljakust, õunad Jumala hiilgust, mandlid Jumalikku karistust (sest mandlipuu õitseb enne teisi puid) ning jaanileivapuu alandlikkust ja patukahetsust.

Tu bi-Švat’i püha tähistamise traditsiooniliseks viisiks on täielikult puuviljadest ja pähklitest koosneva eine nautimine või nende lisamine haalale.